rebu lämmatab, kui nööriks kõri.
nii palju ja suur - milleks küll!?
mind rebestav võbin paneb mu õgima.

ma kuulutan rebule sõja - sina raisk!
nagu to hiir koore sees - peksis võiks,
seega õgin sind, kuni üks meist on laip.

ja mina võidan, sest sina vähened - haaa!
ja mina kasvan, rakk rakult ma arenen
aina võimasamaks, kuni nokaga koore purustan!

ning rebu
saab teil vaid unistuseks panni peal.

eile sadas vihm mu mantli viis kilo raskemaks,
niiske kananaha ihule ja homse nohu ninna.

eile sadas vihm mu südamesopid vett täis,
sest hing oli lahti ja vaatas otsivalt ülesse.

eile sadaski ju vihm mu tajudesse sügise,
mu nahale ja pea sisse, lauale ja pinalisse.

eile sadas vihm ja pani mu talve ootama,
et see niiske pruunikarva jahedus kord mööduks.

et saabuks midagi, milles mõte ei liigu,
midagi, kus kõik on tuimaks, rahulikuks liibund.

ja kuidas see on,
kas kirjaneitsid kaotavad oma süütuse
kirjameestele, kes neid imetlevad
või hoopis imetleva näoga ihalevad?

kuidas see on?

või mängib rolli
üks lollilkindel reegel:
kepid kellega lävid
ja kui ei lävi, on läbi,
sest kepid nendega, kellega lävid.

huvitav jah, et just siis,
ärkveloleku ja une piiril,
kui mõte läheb vabaks ja hakkab uitama,
kipud sina mulle meelde tulema.

see mingi karge minevik
mis mulle vaikselt ligi hiilib,
tekitab igatsuse - härma ja külma järele
neil sügise niisketel päevadel.

XY says:
et päev ilus oleks..
KEPI KEDAGI!

mu õnnenumber on neli
ja nüüd mu naisel ka
ning ilmselt seda seni
kuni viis
ta järjest saab


/ Priit: "Ka see on Gabi üks väljaspool valikut asuvaid tekste :)" /

kellele kana
kellele muna

karm ...

su juuksed mu peos
ja pinge
ka seal kus lõppeb mu rihm

kas sedasi kütame kirge
et hellusest saanud on vimm

ehk vahel
meil ühendus hellus
kuid hetkel küll küüned ja hirm -
end kaitstes mus vallandub hullus
ma löögiga tuimestan sind

et õrnalt end lõpuni viia
ja mõelda
kust läks siis see piir

mu armas sind otsin
sügaval baaride suitsus
tänava pimedas
purjus
kus hoidsin
sind suudlesin
lootsin
et hommikul meenub
su nimi ja nägu

kuid meenus vaid lõhn
ja armunud hägu
burgeri putka
ja näppudel niiskus

et ema ei luba


/ Aapo: "Siit ma saadan viimase rea nahhui, seda pole vaja."
Priit: "Mmm. Selle ma jätan, sest see on mulle seal ülioluline." /


/ Andra: "Pane enne viimast rida auk."
"Hmm, võibolla pikem paus lugemiseks polegi paha mõte," Priit. /